Emiilia

Ega ei tea kas ta olemas ongi, aga Emiiliast
räägitakse imelugusid. Et ta elab ühel
soosaarel, on just meheleminemise eas ja
ootab peigmeest. Teed sinna saarele ei lähe,
paadiga lähedale ei pääse, aga hulle ja uljaid
minejaid olnud kümneid ja kümneid.
Hoolega on nad valinud ja kaalunud, võtnud
enestega kaasa kingitusi, mis võiksid Emiiliale
meelepärased olla, kevadel kuusevõrseid,
suvel rabarberivarsi, sügisel ebaküdoonia
vilju. Ja läinud nagu kuutõbised.
Tagasi pole neist minejatest keegi tulnud.

Emiilia on pruulitud kuusevõrsete, rabarberi ja ebaküdooniaga.